Anna ee | stigma

Anna

“Kõik, kes Sind solvavad, võivad metsa minna”

Kaheteistkümneaastaselt tegeles Anna professionaaltasandil spordiga, olles Eesti koondise liige. Pingeliste trennide tõttu vajas ta keha rohkem energiat, kuid rohkem süües tõusis ka tema kaal. Treener nõudis, et Anna kaalust alla võtaks, kuna kaalus nüüd 54 asemel 70 kg. Annas endas tekitas suurenenud kaal vastikustunnet. Kuna Anna ei suutnud normi täita, otsustas ta spordiga tegelemise lõpetada. Mõni aasta hiljem, kui Anna oli umbes 14-aastane, algas koolikiusamine. Märkusi tegi ka tema isa, öeldes „sa oled paks“, „mine jõusaali“, „võta kaalust alla“.

Anna hakkas tahtlikult oksendamas käimaning sõi samas kompulsiivselt üle. Anna väsitas end jõusaalis raskete trennidega. Peale trenne oli söögiisu suur ning Annale tundus, et kuna ta teeb nii palju trenni, võiks ta ka preemiaks rohkem süüa. Pärast sööki käis ta aga oksendamas. Liigsöömise ja oksendamise tõttu tekkisid Annal seedeprobleemid.

Anna pere ja sõprade ringis oli kombeks tihti väljas söömas käia. Nii sõi ka Anna, hoolimata sellest, kas ta seda tahtis või vajas. Ta tellis süüa isegi siis, kui söögi nägemine tal südame pahaks ajas. Peagi hakkasid Annal ilmnema söömishäire sümptomid – tungi pärast sööki oksendada oli raske kontrollida. Neil hetkedel oli keeruline millelegi muule mõelda.

Vanemad ei teadnud Anna probleemist midagi. Isa halvustavad sõnad, nagu „sa oled paks“, „mine jõusaali“, jätsid Annasse sügava jälje. Anna ema suhtus söömishäiretega inimestesse ja nende probleemidesse alavääristavalt. Seetõttu ei suutnud Anna oma muret vanematega jagada. Uude kooli minnes kaotas Anna ka õpetajate poolt pakutud toe ja kaitse. Klassikaaslased võisid teda karistamatult solvata, öeldes näiteks, et ei paista üldse välja, et Anna spordiga tegeleks.

Loo kangelanna otsis esimest korda abi koolipsühholoogilt. Tundus aga, et psühholoog ei püüdnudki tüdrukut aidata, vaid kippus rääkima hoopis oma enda elust ja probleemidest. Ta rõhutas pidevalt, et tema probleemid on tõsisemad ja tähtsamas kui Anna omad. Seejärel otsis Anna abi ka teistelt psühholoogidelt, kuid nemadki ei aidanud teda.

Üks „spetsialist“ arvas, et Annal on „teismelise idiootsus“, millest ta peagi üle saab. Emotsionaalse toe telefoniliinile helistamisest polnud samuti kasu – talle öeldi vaid klišeesid, mis talle sugugi abiks ei olnud.

Sõber, kes tunnetas Anna soovi oma käitumist muuta, esitas talle väljakutse oksendamisest loobuda. Ta suutis seda teha viieks kuuks.

Keeldudes professionaalsest abist püüdis Anna ise hakkama saada: ostes toiduaineid väikestes kogustes, valides väiksemapoolseid taldrikuid, jälgides kaloreid. Ta leidis ka, et sõbraga rääkimine pakub tema muredele leevendust.

Loo kangelanna leidis lahenduse vegan-elustiilis: ta jättis toidust välja kõik liha ja loomset päritolu tooted ning asendas need alternatiivsete taimset päritolu toodetega. Täistaimetoit on Anna sõnul kalorivaesem – seega ei ole üle süües tagajärjed nii kohutavad kui tavatoiduga. Veel aitas Annat see, et vegantoidu puhul on valik kitsam.

Anna jõudis järeldusele, et tuleb lõpetada suhtlus inimestega, kes teda hukka mõistavad või solvavad, tehes negatiivseid kommentaare tema kaalu ja välimuse kohta. Neile inimestele tähelepanu pööramise asemel tuleks keskenduda lähedastele ja nende toetusele ning valida sõprusring, kus keegi sind hukka ei mõista.

“Kõik, kes sind solvavad, võivad metsa minna. Mõnikord tuleb lähedastega suhtlemine lõpetada, kui nad sind ei toeta. Sõpra tuntakse hädas, mitte rõõmus.”