stigma_vastu
Liisa
Liisa oli vanemate poolt ülehoolitsetud laps. Tal esines kaasasündinud südamerike, mistõttu arstid rõhutasid emale Liisa tervise eest hoolitsemise olulisust.
Vanaisal, endisel ohvitseril, oli teistsugune nägemus lapse kasvatamisest. See tekitas peresuhetes pingeid, kuna vanataat püüdis emale dikteerida, kuidas last kasvatada. Esines konflikte ning lapsena kartis Liisa, et keegi võib tülide käigus füüsiliselt haiget saada.
Lapsepõlves käis Liisa vanaisa range järelvalve all tantsuringis, iluuisutamas, ratsutamas ja inglise keele tundides. Kui Liisa oli seitsmeaastane, lahutasid ta vanemad – see mõjus ta vaimsele tervisele negatiivselt. Ta ei suutnud algul leppida ema uue partneriga, sest igatses endiselt isa.
12-aastaselt algas neiu sotsiaalelu. Varem ei saanud sõpradest juttugi olla, sest tüdruk oli „kohustuslike“ hobidega hõivatud. Liisa käis suvelaagris, kus ta kohtas uusi sõpru. Ta käis sõpradega jalutamas – see ei meeldinud tema pereliikmetele. Ta sattus emaga vaidlustesse, kuna too muretses tema tervise ja turvalisuse pärast. Kodus valitses Liisa sõnul närviline õhkkond. Lisaks ei meeldinud Liisale ema uus mees, kes tundus talle endiselt võõras. Tema peas keerles mõte, et tema elu hakkabki olema täis võõraid inimesi, kes temast vähe hoolivad. Ta ei saanud ise otsustada, kellega end ümbritseb. Ka vanaisa lisas peresuhetesse endiselt pinget, kritiseerides ema partnereid. Liisa pahameel ja ärritatus kasvas.
12. klassis hakkasid ilmnema närvivapustused, kuna Liisa ei suutnud toime tulla pereliikmete liigsest kontrollist tuleneva stressiga. Tal puudus valikuvõimalus. Ühel hetkel aga ilmus tüdruku ellu noormees, kes näitas, kuidas elu värske pilguga vaadata. Ta soovitas neiul tegutseda lähtuvalt enda soovidest. Sellele vaatamata pidi Liisa hakkama meditsiini õppima, kuigi ta soovis ise töötada meelelahutusvaldkonnas. Elumuutustega kaasnes veel rohkem vaimse ebastabiilsuse episoode: meeleolu järsud muutused, kontrollimatu hüsteeria, paranoia ja neuroos (närvisüsteemi psüühilise talitluse häire).
Nautides esimese aasta tudengielu, otsustas Liisa välismaale tööle minna. See plaan šokeeris ta pereliikmeid. Vanemad olid kindlad, et Liisal ei jätku julgust oma plaani täide viia, sest ta on kodulaps, kes seiklusi ei otsi. Ajaks, mil vanemad mõistsid, et neiu ei tee nalja ja on oma otsuses kindel, hakkasid nad üritama tema enesekindlust kõigutada, öeldes: „Sul niikuinii ei õnnestu midagi!“, „Loba pole mõtet ajada!“, „Sa ei lenda kuhugi!“, „Nädala pärast tuled roomates tagasi ning meenutad meie öeldut!“ Vanemate toetuse puudumine oli Liisale suureks löögiks ja tekitas temas stressi.
"Olukordades, kus pere hakkab sulle selga pöörama, tekib hingevalu ja kartus, et neil võibki õigus olla,“ nentis Liisa.
Järgmised kaks kuud veetis Liisa välismaal ning ta ei kahetsenud seda. Koju jõudes otsustas Liisa tulevikus ise oma elu üle otsustada. Perekond oli tüdruku sõnakuulmatuse peale pahana, mistõttu nad lõpetasid tema rahalise toetamise. See tekitas neius jällegi stressi.
Teise õppeaasta jooksul tekkis Liisal kompulsiivne toitumishäire ehk kontrollimatu ülesöömine. Põhjuseks oli tugev stress, mida tingisid akadeemiline koormus ja pingsad peresuhted.
Hetkel püüab Liisa oma toitumist tasakaalustada. Ta leiab abi tegevustest, mida ta naudib: sport, töö ja hobid.
„Tasub keskenduda millelegi muule kui söömisele. Elus tuleb leida midagi, mis teeb õnnelikuks Tasub õppida meie ümber toimuvatele asjadele rahulikult reageerima. Ära kunagi lase inimestel enda eest otsustada ja tee seda, mida pead õigeks."