stigma_vastu
.jpg)
Anneli
Anneli võitles keskmise raskuse depressiooniga.
Ta sündis vaeses, asotsiaalses peres ning ta isa oli harva kodus. Vanemate jaoks oli Anneli alati kõigis probleemides süüdi, ta oli n-ö peksupoisi rollis.
Seetõttu hakkas Anneli isegi muutuma agressiivsemaks ning see avaldus teiste lastega suheldes.
Anneli ei osanud enda tundeid väljendada ega teiste omi mõista ning kasutas suhtlemise asemel sageli füüsilist jõudu. Anneli sõnul ei olnud tal terve elu jooksul vanemaid selle sõna tavalises tähenduses
13. eluaastani säilis Anneli lapselik optimism – ta uskus paremasse tulevikku ning unistas arstiks saamisest. Mingil hetkel hakkas ta aga teiste laste ja nende perede suhtes kadedust tundma. Perekondlikud probleemid lahendusid alles siis, kui pool perekonnast suri ära (see on juhtunud paar aastat hiljem): siis ema mõistis, et ainuke lähedane inimene, kes on tal jäänud, on tema tütar, kuid enne seda hetke pidi Anneli palju raskusi veel üle elama.
14-aastaselt lahkus Anneli kodust. Sõbrad kaugenesid temast, kuna nende vanemad pidasid Annelit oma lastele halvaks eeskujuks. Anneli elas aasta aega erinvate tuttavate juures, kuid lõppude lõpuks aeti ta igalt poolt välja. Tema ainsaks varaks oli kott tema asjadega.
15-aastaselt pidi Anneli koju naasma. Kodus aga oli ema kõik ta asjad ära visanud ning lubas ta lastekodusse viia. Sel hetkel mõistis Anneli, et tal pole mitte kedagi. Teda ei hoia siin maailmas miski peale unistuse kunagi arstiks saada. Annelil tekkis depressioon ja ärevus.
Ema ei viinud Annelit lastekodusse, sest nõustaja, kelle vastuvõtule ema läks, hoiatas, et siis lisatakse nende perekond registrisse. Anneli ema kartis ühiskonna hukkamõistu ning jättis ta koju.
Annelil arenes välja anoreksia: olles 175 cm pikk kaalus ta vaid 49 kg. Anneli lahkus uuesti kodust ning läks tänavale elama. Sealt viidi ta kiirabiga haiglasse psühhiaatria osakonda, kus olid toetavad arstid, õed ja põetajad. Ema kutsus Annelit „perekonna häbikplekiks“. Arstid ütlesid emale, et probleem on temas. Arstid ütlesid emale, et problem on temas.
Uuesti kodus olles proovis Anneli end tappa.
Ta mõtles niiviisi: “Nii hea, et kõik see [kannatus] lõpeb.”
Sügavas depressioonis olles oli Annelil raske isegi tassi tõsta. Anneli ei suutnud end pesta, kuna vesi tundus liiga raske ning tal oli valus. Ukse avamine oli võimatu tegevus. Elu kulges ühest depressiooni episoodist teiseni. Siiski üritas Anneli end kokku võtta ning otsustas, et ravib alguses oma depressiooni ja hakkab seejärel tegelema anoreksiaga. Ta hakkas spetsialistidelt abi otsima, käis psühhoterapeutide ja psühholoogide juures.
Tänaseks päevaks saab Anneli enam-vähem eluga hakkama. Ta õpib meditsiiniõeks ning plaanib tulevikus arstiks saada. Samuti tegeleb ta oma äriga.
“Tähtis on vähemalt iseendale mitte valetada. On vaja tunnistada, et miski on valesti ning hakata probleemi lahenduse suunas liikuma.”
