stigma_vastu
Marika
“Kõiges on süüdi vanemad”
Marikal oli väärkohtlev ema ja narkootikumidest sõltuvuses bioloogiline isa. Kõige eredam mälestus lapsepõlvest on purjus ja narkouimas isa, kes käitus hirmutavalt. Marikal tekkis hirm vastassoo vastu. Noores eas väärkohtles Marikat seksuaalselt üks meessoost sugulane. Ainus mees, keda Marika lapsepõlves ei kartnud, oli tema vanaisa. Kasuisa kutsus Marikat „litsiks“, „rumalaks“, „lolliks“. Samal ajal eitas ema perekondlike probleemide olemasolu.
Peale pere teise lapse sündi jäeti imik tihti Marika hoolde. Ema ütles, et tal on ainult üks laps, pidades silmas nooremat. Ema plaanis panna Marika temast märksa vanemale mehele, et Marika „elaks külluses“.
Kuna perekonna suhtumist iseloomustas fraas „ära pese oma pere musta pesu võõraste ees“, ei rääkinud Marika teistele oma muredest ning koolis ei paistnud Marika pereprobleemid välja. Õpetajad aga ei sallinud Marikat ning kaebasid tema peale tüdruku vanematele. Ükskord süüdistasid nad teda milleski, mida ta teinud ei olnud. Saades teada, et Marika pole süüdi, ei vabandanud mitte keegi. Nagu teised õpetajad, ei sallinud ka klassijuhataja Marikat.
12. klassis muutus märgatavaks, et Marikaga on midagi korrast ära. Õpetajad hakkasid järsku ütlema: „Sa olid ju nii tubli, mis sinuga juhtunud on?“, kuid selleks hetkeks oli juba liiga hilja midagi muuta üritada. Kurbus jäi sugulaste ja tuttavate ringi.
14-aastaselt hakkas Marika kannatama paanikahoogude all – tal läks silmade eest mustaks ning ta tundis, nagu poleks tal hingamiseks õhku. Alles 20-aastaselt sai ta aru, millega tegu on. Loo kangelannal tekkis kinnismõte, et tal võib olla obsessiiv-kompulsiivne häire, ravimatu haigus, kuid tegelikult ei olnud see nii.
15-17-aastasena tekkisid Marikal tõsised probleemid alkoholiga, millest ta sai õnneks jagu.
.jpg)
Samuti esinesid söömishäired – ta loobus tihti söögist. Teismeeas oli Marika 160 cm pikk, kuid kaalus vaid 41 kg. Siis otsustas ema viia Marika arsti juurde, kus teda hirmutati maosondi ja sundtoitmisega. Marika ehmus ning hakkas iseseisvalt oma toitumist parandama. Marika arvab, et söömishäirete ajendiks olid lähedaste sõnad. Ta polnud kunagi „piisavalt hea“ ja talle öeldi „sa oled liiga kõhn, söö rohkem“ või „sa oled liiga paks – võta alla“, samuti kritiseerisid nad tema naermist, naeratamist ja riietust.
Marika noormees oli väga toetav ning soovitas tal minna psühhiaatri juurde. Peres psühhiaatri poole pöördumist ei soositud, lausa keelati, sest inimene pidavat oskama ise oma probleeme lahendada.
„Mitte kunagi ei hakka ma oma lapsepõlve igatsema! See oli kohutav! Samas arvab mu ema endiselt, et see oli tore.“
“Pöördumises psühhiaatri poole ei ole midagi häbiväärset, see on samasugune arst nagu teisedki. Kui valutab kõht, minnakse arsti juurde - psüühiliste probleemidega peaks see olema samamoodi.”
