stigma_vastu
Polina
15-aastaselt esinesid Polinal suured meeleolukõikumised. Ta võis olla mõned päevad nii masendunud, et ei saanud isegi voodist välja ja samas järgnevatel päevadel rõõmsalt ringi joosta. Tema toonane kaaslane veenis teda, et see on lihtsalt tema iseloomujoon. Sõbrad ütlesid Polinale tema masendusperioodidel, et ta on lihtsalt laisk ja dramatiseerib asju üle, kuna tal pole paremat teha. Oli ka inimesi, kes toetasid Polinat ja püüdsid teda siiralt aidata. Üks sõbranna käis keerulistel hetkedel Polina juures, et tema tähelepanu pealetükkivatest mõtetest eemal hoida.
Kui Polinalt küsiti, kas tal on midagi juhtunud, vastas ta, et tal on lihtsalt halb olla. Seepeale ütlesid inimesest tavaliselt, et ta üritab lihtsalt tähelepanu saada, justkui midagi poleks tegelikult viga. Polina tundis, et tal on keeruline oma terviseseisundit teistele selgeks teha.
Kui Polinal esimest korda masendusepisoodid ilmnesid, püüdis ta sellest oma emale rääkida, kuid ema kas ei pööranud sellele tähelepanu või väitis, et „elu on imeline“. Ema ei olnud valmis Polinat kuulama. Seetõttu leidis Polina, et on mõttetu oma muret jagada.
17-aastasena pöördus Polina abi saamiseks peretuttavast psühholoogi poole. Kahjuks ei olnud psühholoogist abi – ta oli väga pealiskaudne. Aasta hiljem registreeris Polina end psühhiaatri vastuvõtule ja rääkis sellest ka oma emale. Ema ütles, et kui Polina peab seda vajalikuks, siis ta mõistab seda. Küll aga arvas ema, et meeleoluhäired lahendatakse „paari konsultatsiooniga“. Algul kõhkles Polina oma otsuses psühhiaatri juurde minna ning püüdis ennast veenda, et tema haigus on lihtsalt tema iseloomuomadus. Siiski tahtis ta teada saada, kuidas asjad tegelikult on. Psühhiaater saatis ta omakorda uue psühholoogi juurde.
Uus psühholoog ütles Polinale, et ta saab oma probleeme vaid ise lahendada. Kui tekib soov ennast vigastada, siis „lihtsalt ära tee seda“. Sellistest soovitustest ei olnud palju abi. Vältimaks enesevigastamist lukustas Polina end ükskord rõdule. Polina ema üritas ka tüdrukut aidata, ajendades teda masendusperioodidel koos temaga välja tulema. Paraku oli sellest Polina tervisele rohkem kahju kui kasu.
Polina läks kevadise eriolukorra ajal uue psühhiaatri juurde, kes polnud väga jutukas, kuid kirjutas talle antidepressandid ja kutsus ta uuele vastuvõtule.
Kolmest psühholoogist, kellega Polina kohtus, ei aidanud ükski teda märkimisväärselt. Polina jõudis aga järeldusele, et probleem on tal olemas ning on vale üritada end veenda, et see on lihtsalt iseloomujoon. Nüüd püüab Polina oma tervist ja meeleolukõikumisi iseseisvalt jälgida.
Praegu elab Polina koos oma partneriga.
„Ma ei vaja mõistmist, vaid toetust. Hea, et on olemas vähemalt üks inimene, kes teab, mida teha keerulistel hetkedel – lihtsalt kallistada ja olla minu lähedal. Mõned ei suuda end panna minu olukorda, kuna pole kunagi midagi taolist tundnud."
"Ma ei soovita loota, et küll läheb paremaks, vaid soovitan minna spetsialisti juurde. Sõbrad või pere ei võta sind objektiivselt, arst aga ütleb nii, nagu on. Sa ei pea end kurnama oma mõtetega selle kohta, mis sinuga toimub, vaid saad arstilt vastuse – tõe.."
