stigma_vastu
Helen
12-aastasena tundis Helen end tihti ärritununa ning tal esinesid meeleolumuutused, kuid ta ei osanud veel oma probleemi sõnadesse panna. Kuni 16-aastaseks saamiseni püüdis ta rääkida oma tunnetest sõpradele, kuid keegi ei võtnud teda tõsiselt. Leidus neid, kes ütlesid: „Miks sa oled nii nukker?“ „Sa rikud oma nukrusega minu tuju ka ära“ „Kui Sa jäädki selliseks, ei jaksa keegi Sinuga sõber olla.“
Helenil oli ärevus, buliimia, obsessiiv-kompulsiivne häire ja depressioon. Ema viis Heleni 15-aastaselt erapsühholoogi juurde, kus Helen mingisugust abi ei saanud. Lahenduseks kõigile tema probleemidele oli psühholoogi arvates töö leidmine.
Vanemad suhtusid tüdruku seisundisse ükskõikselt ja perekonnas ei räägitud omavahel oma tunnetest ega mõtetest. Isa arvates olid Heleni terviseprobleemid täielik jama ja Helen oli terve. Isa leidis, et ravimid tekitavad sõltuvust, mistõttu ei tohi neid võtta.
Vanemad ei arvanud ka, et nende käitumisel Heleni probleemiga mingisugust seost oleks. Ema tahtis, et Helen taotleks invaliidsuspensionit, et saada töövõimetuse toetust. Lühiajaliselt ta seda ka sai, pärast seda, kui Helen 16-aastaselt psühhiaatri juures käis ja antidepressante võtma hakkas. Heleni meeleolu läks aga halvemaks – süvenesid nukrus, ärevus ja ükskõiksus ümbritseva maailma vastu. 18-aastaselt sattus Helen kaheks kuuks Tallinna Psühhiaatriakliinikusse, kuna kool ning eriti uurimistöö olid Helenis suurt stressi põhjustanud.
Perel tekkisid majanduslikud probleemid, mistõttu Helen oli sunnitud töö leidma. Ta alustas tööd Selveri öövahetuses. Suure koormuse tõttu halvenes Heleni tervis veelgi – tekkisid probleemid mälu ja tähelepanuga ning esinesid ninaverejooksud. Raske füüsiline töö ja suhtlemispuudus andsid tunda. Helen hakkas reaalsusega sidet kaotama ning end kontrollimatult sellest välja lülitama. See oli tema kaitsemehhanism stressi vastu.
Psühhiaatriakliinikus ravil olles leidis Helen vajalikku tuge tänu toetavale ja mõistvale haiglapersonalile. Paljudele patsientidele ei meeldinud haigla režiim, kuid Helen mõistis, et kõik, mis seal toimus, oli patsientide heaks: normeeritud toitumine, uni ja ravimite manustamine kindlatel kellaaegadel meditsiinipersonali järelvalve all. Keskkond oli üles ehitatud selliselt, et see soosiks patsientide kiiremat taastumist. Psühhiaater oli see inimene, kel õnnestus osutada Helenile abi tema probleemide lahendamisel. Täna kasutab Helen endiselt antidepressante ja käib psühhiaatri vastuvõttudel – ja nii juba kuus aastat.
Helen töötab meditsiinivaldkonnas ning kolleegid ja tööandja teavad Heleni probleemidest.
Heleni arvates on tervis kõige tähtsam, tähtsam kui teiste inimeste mugavus. Jättes oma probleemid lahendamata on enese eest hoolitsemine keeruline.
“Terve vaim – terve keha.”
“Haigus ei defineeri, kes sa oled. Sinu haigus ja sinu identiteet on eri asjad.”
“Ainuke päikesekiir minu elus on minu kass. Kui mind hospitaliseeriti, pakkus arst mulle päevastatsionaari, et saaksin oma kassi eest hoolitseda.
Haiglas töötavad samasugused inimesed nagu me kõik. Nad on empaatilised ning tegutsevad selle nimel, et sul oleks hea ja mugav.”
