Hedvig

Hedvigit võib tõepoolest nimetada ellujääjaks. Ta on inimene, kes on oma 27 eluaasta jooksul kogenud üle 13 aastat väärkohtlemist, 4 enesetapukatset ja 2 mõrvakatset.

Isa jättis pere maha, kui Hedvig veel väga väike oli. Mõne aja möödudes kohtas Hedvigi ema uut meest ja nad kolisid Saaremaale väikesesse külla. Kasuisal olid probleemid alkoholiga ning need süvenesid järk-järgult. Ta töötas Soomes ehitajana, kuid alkoholismi tõttu polnud perel kunagi piisavalt raha. Kasuisal oli raskusi ka enesevalitsemisega, mistõttu sattus ta tihti kaklustesse. Kahe lapse eest hoolitsev ema püüdis viimaste sentide eest eluks vajalikku muretseda.

Kui ema kodus polnud, leidis kasuisa erinevaid põhjuseid laste füüsiliseks karistamiseks Hedvigi üks selgemaid mälestusi lapsepõlvest on lasteaiast koju jõudes kasuisa põrandal lebamas nägemine, poolik viinapudel kõrval. Teleris mängis porno ja pult sulas pliidiplaadil.

Kasuisa oli vägivaldne ka ema vastu.

Kui Hedvig sai kuueaastaseks, hakkas kasuisa teda ka seksuaalselt ahistama. Ta veenis Hedvigit, et see on tema enda süü. Seetõttu ei jätkunud Hedvigil julgust enne täiskasvanuks saamist isa tegudest rääkida ning ta vabandas oma isa käitumist, kui keegi seda imelikuks pidas.

Kui Hedvig oli kümneaastane, otsustas isa, et tal oli kõrini sellest, et ema lastega tema raha raiskab ning ta ähvardas neid kirvega. Kui Hedvigi ema lastel kiiruga asjad pakkida käskis, ei võtnud õde ja vend seda algul tõsiselt, sest ema oli ka varem põgenemisele mõelnud, kuid iga kord olid nad lõpuks koju jäänud. Hedvigi vend jooksis minema, et politseid kutsuda. Samal ajal põgenes ema Hedvigiga autosse, kui kasuisa kirvest tooma läks. Kasuisa üritas autosse tungida, kuid emal õnnestus lõpuks minema sõita. Politsei oli peret ka varem külastanud, kuid kuna kasuisal olid politseinikega head suhted, uskusid nad teda rohkem kui naist. Ta veenis politseid, et ema on lihtsalt hüsteerik ja hull. Seekord viisid politseinikud isa vähemalt kainestusmajja, mis andis emale ja lastele võimaluse põgeneda.

Poolteist aastat pärast intsidenti kolis pere tagasi kasuisa juurde. Kasuisa oli mõnda aega kaine, kuna talle oli paigaldatud ampull, mis põhjustab alkoholi juues iiveldust. Ka sugulased olid ärgitanud ema mehe juurde tagasi minema. Hedvigi ema jäi rasedaks ja abiellus kasuisaga. Pulmas oli kasuisa aga juba taas purjus.

Pideva joomise tõttu halvenes kasuisa tervis. Kui Hedvig väike oli, oli kasuisa tugev nagu lõvi, manipuleeriv ja kaval. Nüüd aga, kui Hedvig oli teismeline, oli kasuisa segase jutuga ja füüsiliselt vähem hirmutav. Lapsena üritas Hedvig põhjendada, miks ta elu selline oli. Oli ta eelmises elus sarimõrvar? Või ehk tappis ta eelmises elus oma pere? Hedvig sukeldus raamatutesse ja koolivälistesse tegevustesse, viibides enamus aega kodust eemal. Kodus olles veetis ta aega fantaasiamaailmas.

Koolis läks Hedvigil hästi, õppimine polnud tal kunagi probleemiks. Ta osales kõigil võimalikel olümpiaadidel. Sotsiaalselt tuli aga kätte hetk, kus ta ei julgenud isegi oma klassikaaslastega rääkida. Puberteedieaks oli selge, et Hedvigil oli anoreksia. Tal esinesid ka suitsiidmõtted. Enda näljutamine ja enesevigastamine olid viisid tunda mingisugust kontrolli oma elu üle, sest kodus valitses kaos. Mõnda aega ei söönud ta üldse tahket toitu. Selle asemel, et probleemi märgata, leidus inimesi, kes teda trenni tegemise eest takka kiitsid.

Hedvig varjas pikka aega oma enesevigastamisarme, sest ta kartis, et teised peavad teda tähelepanu otsivaks lollakaks. Algul oli enesevigastamine rohkem appikarje, kuid ajapikku muutus see pigem pinget leevendavaks rituaaliks.

Kui Hedvig oli kuueteistaastane, õnnestus emal kasuisa välja visata. Selleks ajaks oli mees täielikult alla käinud. Ta suutis vaid lamada, telerit vaadata ja juua. Ta oli muutunud jõuetuks ega mäletanud midagi, mida ta teinud oli.

Kui Hedvig oli kahekümneaastane, õppis ta Tallinna Ülikoolis muusikateraapiat ja elas väikeses ühiselamutoas. Ta sai teada, et kasuisa oli end ära tapnud. Seda kuuldes kaotas Hedvig viimasegi enesekontrolli.

Ta üritas abi otsida, kuid ei suutnud seda. Teda painas mõte, et kasuisa suri, saamata mingisugust karistust oma tegude eest ja jättes Hedivigi üksi oma kohutavate mälestustega. Ta üritas esimest korda enesetappu, kuid sõber päästis ta ja viis ta psühhiaatriakliinikusse. Ta veetis seal kokku kolm kuud. Ravimite toime ja usk, et tema elu on nüüd läbi, ajendas Hedvigit oma elust avatult rääkima. Ka ema sai teada asju, millest Hedvig talle varem rääkinud ei olnud. Emal oli raske aktsepteerida, mida ta tütar üle oli elanud. Ta ei suutnud uskuda, et tema hea, edukas ja tark laps sattus haiglasse tuhande armiga kehal ja ilma igasuguse elutahteta. Emal ja Hedvigil õnnestus aga oma suhe taastada ja see on nüüd tugevam kui eales.

Hedvigi viimasest enesetapukatsest on nüüdseks möödunud kolm aastat. Hedvig plaanib taas ülikooli astuda, et õppida sotsiaaltööd. Talle on tähtis võimalus oma lugu ilma häbi ja hirmuta rääkida, sest see, mis temaga juhtus, ei olnud tema süü. Hedvig töötab kogemusnõustaja ja tugiisikuna, olles pühendunud sellele, et iga lapse lapsepõlv oleks vähemalt natuke parem tema enda omast. Hoolimata sellest, et ta peab ilmselt elu lõpuni mitmeid ravimeid tarvitama ja spetsialistide juures käima, ütleb ta, et nüüd on tema eesmärk kogeda võimalikult palju rõõmu ja tegeleda asjadega, mis teevad ta õnnelikuks.

„Ma tahan öelda neile, kes kogevad midagi sarnast – abi on vajalik. Sa väärid seda. Sinu probleeme tuleb tõsiselt võtta. Sellised probleemid ei lahene iseenesest. Kui keegi tegi vea, ei saa see olla sinu süü, eriti kui olid laps! Olulisim sõnum on see, et kui iganes raske see võib olla, on sul võimalik kogeda rõõmu, tegeleda asjadega, mis sind huvitavad, ja olla inimestega, kes on sulle kallid.“